Lilleväli

Suur lilleväli. 

Helelilla, sekka kollased täpikesed ja välja punakad ääred. 

“Astu sisse,” julgustab Camille enda põlvkonnakaaslast Tiari. Neidu, kes imeb nagu käsn maailmasündmustikke enda sisse ja on valust lõhkemas. Lilleväli on tema viimane õlekõrs, sest selles pidavat peituma müstiline jõud.

“Selle lillepõllu sisse astudes võimendad endas ühte omadust. Millist, seda hakkad tundma kolme päeva pärast,” naeratab Camille sõbralikult. 

Tiari üks jalg astuks sinna kohe, aga teine on nagu maa külge kleebitud.

“Kui ma imen veel rohkem maailmavalu enda sisse, siis ma suren peagi. Ma olen nõrkemise kuristiku äärel,” vaatab Tiari Camille otsa ja tema suurtesse rohekaspruunikatesse silmadesse ilmub hirm. 

“Ilmselt saab see olema midagi sellist, mis sind aitab,” rahustab Camille. 

Lillevälja õitemeri muutub üleni tumepruuniks. 

“Appi, mis nüüd juhtus?” erutub Tiar. 

“Elu ilma maagiata oleks see, mida me inimestena ei hindaks. Usalda maagiat,” on Camille enesekindel. 

Tiar astub kaks sammu lilleväljast eemale. Tema silmadest helgib keevituslik säde, mis Camille muudab rahulolevaks. Lillevälja mõju hakkab vaikselt toimima. Tiar vajab muutust. Vanamoodi jätkamine on talle piin. Tumepruuni lillevälja ees seistes näib maailm ühel ja samal hetkel salakaval kõiksus, mis pakkudes vaadet lahendustele, jätab midagi silmapiirilt varju. 

See võib olla nii halb kui ka hea või midagi, mis kätkeb mõlemat.
“Ma ei usalda maagiat,” on Tiar leidnud endas otsuse, milles ta ise kahtleb. Tiar on uskunud, et kui inimene ise end ei oska aidata, tuleb appi talle kõrgem jõud.  

Igaühe jaoks jätkub teda, aga võrdselt hästi “tema kõrgus” kõiki aidata ei suuda.

Lilleväljale astumisega näeb Tiar enda kätte tulevat võtit, mille peab ta ise lukuauku keerama. See uks on relevantne. See tuleb ära tunda. Tiar tunneb, kuidas “ma ei usalda maagiat” ei väljenda seda, mida ta tunneb, aga seda, mida ta tunneb, ta ei tea. Targem on mitte usaldada, aga sisemuses keeb tahe usaldada.
“Sul on kaotada vähem kui võita. Astu ja koge maagiat,” julgustab Camille, kes on toonud siia väljale kümneid ja kümneid inimesi. Kui ta ise proovis maagia mõju, oli põld valget värvi.

Tiari suured silmad on hirmunud. “Ma lähen siis,” ütleb ta otsustavalt. Ta usub, et maagia aitab tal pääseda maailmavalust, mida ta kogu aeg endasse imeb. Lilleväli muutub järgmisel hetkel oranžiks.

Tiar jookseb lillevälja ja muutub vanakuradiks.

Salamiljonäri juures

Tiar ärkab kolmanda päeva hommikul üles ning ei saa aru, et midagi sooviks ta teistmoodi teha. Tiar ei näe välja ka nagu vanakurat. Samuti pole tal teistmoodi nägemust oma elust. Bussiga saab odavamalt linna kui autoga. Poodi tasub siis minna, kui on soodukad. Sotsiaalmeedia on võltsheaolu ja hädaorge täis. Maailma atmosfäärist pole Tiari silmis ära kadunud ka need ebameeldivad nähtamatud kummalised osakesed, mille sissehingamisel muutuvad inimesed närviliseks.

Igatahes painab Tiar nõutus, kuidas ta elama hakkab, kui ta teab, et on vanakurat, aga kusagilt see välja ei paista.
Tiar otsustab minna sõber Brucele külla. Kas Bruce märkab midagi? Sõber Bruce on salamiljonär ja elab üksinda suure linna rohelise kvartali 20-korruselises majas nagu põrgusuvila sviidis. Tema esimese korruse kodu aknast paistab küll täiesti tavaline autoparkla, tükike rohelist räsitud hekki ja post, mille otsas on viiemeetrine päikesekell, aga nagu Bruce ise naljatab, pole see korter nõrganärvilistele. Bruce sai ükskord vannis olles ei kusagilt oma pähe tulnud teate, et kui ta kohe autot ümber ei pargi, jääb ta sellest ilma. Bruce ei läinud soojast vannist välja, aga kui ta hiljem aknast välja vaatas, oli auto peale kukkunud inimese topis 20. korruselt. 

“Ciao Bella,” hüüatas Bruce, nagu ta koguaeg on Tiari nähes reageerinud, kui ta värskele vanakuradile ukse avas. “Mul on kohe sajandi tehingu allkirjastamine, aga astu sisse”. “Sajandi tehing?” hüüatas Tiar elevnedes. “Kuula nüüd tähelepanelikult!” alustab Bruce, “Bruce ostab Austraaliasse maja ja kavatseb siit jalga lasta.” Ah niimoodi siis, mõtleb Tiar. Murdosa sekundiga oli tekkinud Tiari teadmine, et Bruce ei pea maja saama. Vanasti ta oleks koos Brucega rõõmust lakke hüpanud. Mis siis, kui maja ost tähendab sõbrast ilma jäämist. Tiar on rõõmus, et vanakurat ta sees hakkab tegutsema. “Sa lähed ära?” näitas Tiar välja nördimust. “Just! Lõpuks ometi saan teha midagi sellist, mille pärast hing heliseb,” naeratab Bruce ja palub Tiaril astuda edasi elutuppa, kus asub arvuti, milles on lahti digiallkirjastamist ootav kinnisvaraleping.

Eneselegi aru andmata läheb Tiar aga elutoa asemel elektrikapi juurde ja keerab korterist korgid välja. Milline õnnetunne teda sel hetkel valdab. Ükski sõber ei tohi teist maha jätta oma egoistliku kolimise soovi pärast. Tiar tunneb, kuidas ta suudaks praegu aku pealt töötava arvuti kohe välja lülitada või isegi laualt maha lükata. 

“Ega sa ometi ei kavatse mind takistada, kallis sõber?” küsib Bruce imestusega. 

“Miks ma peaksin seda tegema, kui mu sõbral on võimalus õnnelikuks saada,” lausub Tiar sõnu, mida ta ise ei usu. Kas see oligi see tumeda jõu puudutus? Tiar seab sammud arvuti suunal ja ta teab täpselt, mida ta suudab, aga see tundub väiklane ja totakas. “Ole hea, pea mind kohe kinni,” hüüab ta Brucele, kes plaanib korke tagasi sisse keerata. “Kurat, pea mind kinni,” nõuab Tiar, ”kas sa ei saa aru, et minust on saanud vanakurat.” Tiari süda hakkab seda öeldes sees taguma. Kui ta ongi vanakurat, on tal vaja kindlustust, mis kataks ära tema tegevuse tagajärjed. Vaid vanakuradite valitud seltskonnal on piisavalt ressursse, et elada oma täisväärtuslikku elu. Palgatööline ei saa seda luksust endale lubada.

Möku

Tiar on lugenud, et kurjus elab nagu piirideta maailm inimese sees, kuhu ta ise ei suuda teinekord sissegi vaadata. Igaüks võiks enda sees nagu meremees seilata ookeanidel, mis kasvavad üksteisest välja ja üksteise sisse. 

Kui iseenda sisemust ei tunne, kuidas saab end juhtida?
Kui iseend ei juhi, kuidas saab olla õnnelik?

Igatahes on Tiaris nüüd julgust näha kelle iganes tahes käepikendusel oma loodetavasti pisikesse tumealasse.
Kui Tiar kohtab tänaval vana semu Doleedot, kes naeratades ütleb tere, näitab Tiar talle vastuseks lihtsalt hambaid. “Päris ilus pärlikee?” teeb Doleedo komplimendi, kelle näomiimikas ei jää varju imestus. Doleedo jääb aga vaatamata kõigele sõbralikuks. “Tegid investeeringu hammastesse?” naljatab ta.  

“Möku!” käratab Tiar, kes oma etteaste ja hääle tonaalsuse peale ise ka ehmatab. 

See võib paista täiesti napaka soovina, kuid Tiar teab täpselt, et ta tahab Doleedot ärritada või koguni vihastada. Teise inimese viha kutsub esile reaktsiooni, mille kaudu saab tunda emotsioone, mida on väga vaja. Doleedost on vaja välja pigistada hetkel see emotsioon, mis aitaks Tiar lähemale tema enda tumedale poolele. Tiar tahab Doleedo solvumise peale vihastada. Iga oma keharakuga, sest siis on selles jõudu.
“Arvad tõesti nii?” imestab Doleedo. “Kui sa kohe mulle vastu vahtimist ei anna, oled täielik möku,” üritab Tiar Doleedot tegutsema panna. Doleedo mõtleb hetke ja tõstab parema käe, et semu suhteliselt arusaamatule soovile üritada vastu tulla. 

Aga käsi langeb. “Ega sinu eraldatud tiitel minu olemust muuta saa. Ma tean ise, kes ma olen. Ilma põhjuseta ei lenda vares ka,” teeb  Doleedo väikse ninanipsu.

Semu rahulikkus paneb Tiari end läbikukkununa tundma. 

Mida teha, et sisse lastud vanakurat avaks tee salapärasesse tumedusse… 

Camille

Tiar seab sammud Tarkade pubisse, kuhu ta on tahtnud juba mõnda aega minna, sest seal müüakse kuulsat Vanakuradi kokteili. “Selle ma täna nahka pistan,” vannub Tiar, kes teab, et isegi kui talle kokteil ei maitse, mõjub see nagu kõrge oktaanisisaldusega kütus. Tiar tõmbab selga “Olen vanakurat” kirjaga T-särgi, teeb näo pähe, valib selga kergest kangast manti ja noogutab  peeglisse. Siit ma tulen! 

Linnatänaval kõrgete majade vahel jalutades unistab Tiar vaikselt võimaluste leidmisest, millega end lõbustada. Enne kui ta oma fantaasiavaeses peas unistusele katte leiab ning hakkab maas vedelevat banaanikoort tüsedama mehe jala alla lükkima, peatab teda õlale müksates Camille. Inimene, kes oli mõne aja eest Tiari müstilise lillepõllu juurde viinud. 

“Oooo. Tiar! Mis sa teed siin? Ega sa ometi vanakuradiks saamist liiga tõsiselt pole võtnud,” muigas Camille. Tiar jätab banaanikoore kõnniteele, kus see juba vedeles ja läheb kaitsesse: 

“Mis mõttes mitte. Mina võtan kõike, mida ette võtan tõsiselt.” 

“Arvesta, et see saab sul olema väljakutse. Kuulda on, et vanakuradil sai isu endast täis ja ta hakkas otsima uut identiteeti. Kuna teda painab otsustusvõimetus ja ta muudab end iga päev, on kõigil, kes on osa temast, keeruline olla keegi, kes ei tea, kes ta on. Inglite arvates muutub vanakurat pidevalt pehmemaks ja õelamaks. Kahjuks pidavat ta oma identiteediotsinguid nautima. Ilmaelu on puha sassis, miks siis tema roll peab selge olema,” pajatab Camille.

Tiar pole kunagi nii pettunud olnud nagu nüüd. Mille pärast, seda ta täpselt ei tea. Tunded tulevad kusagilt ja mis neid äratab ja miks just selliseks, seda pole kusagile suletud peatükki kirjutatud. Ka ühele ja samale asjale sarnases olukorras võib inimene reageerida polaarselt. Tiar tunneb, kuidas pettumusest saab viha. Camille on üks sitapea! Miks ei võinud ta kohe rääkida, et kui lillepõld peaks Tiari tegema vanakuradiks, siis see kõik on üks paras mäng. Tiar oli maailmavalu pärast murdumise äärel ja lootis elustada endas võime, mis teeb ta tugevamaks. Mis aitab valu taluda. 

Camille ei lase Tiaril suud oma tunnete väljendamiseks lahti teha, sest tal on hea uudis ju ka. “Kui sa tahad olla vankumatult stabiilne vanakurat, siis nopi üks õis sealt lillepõllult taskusse ja kanna seda kaasas. Nii hoiad sidet õie noppimise hetkel eksisteeriva vanakuradi hingega,” lubab Camille.

Tiari kõrvus hakkab müristama. Ta tunneb, kuidas vanakurat tema sees on valmis tõmbama mõõga vöölt ja kutsuma Camille duellile. Viha on nüüd küll selleks piisavalt, et lüüa lahti uks tumedasse alasse, mis päästaks empaatiavõimest, mille pärast tunneb ta liiga palju endas maailmavalu.  “Sa rikkusid mu elu!” süüdistab Tiar enesekindluse ja naudinguga.
Camille otsib oma peas sõnu, aga tal ei ole neid selles olukorras kerge leida. Tema ees seisab inimene, kellesse puges ikkagi vanakuradi jõud ja olgu inimene nii empaatiline ja heasüdamlik kuitahes, võib ta korda saata midagi ebameeldivat. Kõige hullem, mida Camille pelgab, on lillepõllu mürgitamine. 

“Ma siiralt vabandan, kui ma olen eksinud,” leiab Camille päästvad sõnad ja lahenduse. “Ma kingin sulle inglikeste aretatud taime mullapalli ja kui sa selle istutad sinna, kus sul meeldib oma elus kõige rohkem olla, siis tea, et selle taime kahe meetri raadiuses ei tunne sa kunagi maailmavalu.” 

Kas jälle suudab Camille Tiari üle mängida, lubades midagi, mille tegelikke mõjusid ei tea keegi. Peas ringleb mustmiljon mõtet. Tiar kahtlustab, et kas maailmavalust lahti ütlemine võib tähendada midagi pöördumatut, näiteks vihmaussiks moondumist. “Kuidas saab kindel olla, et taime mõjus olen ma üldse inimene?” uurib Tiar ja hoiab kogu oma teadliku vaimujõuga viha nivood võimalikult kõrgel tasemel, et vanakurat ometi tumeala ukse suudab avada. Käed ja jalad on rahutust täis. Külmajudinad käivad üle keha. Hirm on. Lõppude lõpuks on inimene see, kes otsustab, kas ta kasutab vanakuradi teeneid või mitte tumealasse jõudmisel, aga enne ei saa ju otsustada, kui pole kindlust, kusmaal on uks. Camille näeb, kuidas vanakuradi heitlus mõjub Tiarile. ”Inimest ja tema tundeid võib vägi muuta, aga inimeseks olemist ükski vägi ära võtta ei saa. Isegi vanakurat pole saanud sellega hakkama,” naljatab Camille priskete valgete vaikselt taevas liuglevate pilvede all ning tunneb rahu, sest nüüd ta teab, et vanakurat on parajalt jõuetu. 

Kui ükskord ta peakski uue identiteedi leidma, võiks temast rohkem inimestele kasu olla.