"Mis on üllatus?" küsisin mina. "Või kes?" vastas Jaanika kelmikalt ja sidus salli üle mu silmade. Sidus mu käed tooli külge. Sidus mu jalad tooli külge.
Tauno tahtis tunda end korraks elusana, mitte tühjaks pigistatud kummikotina. Tahtis natuke merel oma unistust püüda, hoolimata ilmast ja täielikust oskamatusest.
Substantsi kummaline värvus tekitas esmalt kahetisi reaktsioone. Oli neid, kes kartsid kohe halvimat, biorünnakut või keemiatehase leket (kuigi läheduses polnud ühtki säärast asutust). Teised aga imetlesid muinasjutulist värvilaiku, mis neid hellalt enda embusesse mässis.
Ta surus kramplikult käe oma rinna vastu ja kuulatas tähelepanelikult. Süda tuksus – ta oli endiselt elus, ja mis veel tähtsam, tema süda polnud lõhkenud, pooleks läinud, purunenud ega eeldatavasti ka jäätunud.
