Õppeaasta lõppedes suundusin ma rongijaama, üksinda. Jaamas ei olnud peale minu ühtegi hingelist.

Mulle saadeti hapukoore-toorjuustu kook, mis on minu vaieldamatu lemmik. Kook oli jäetud teatri piletikassasse minu nimele ja järgmisel õhtul oli keegi tellinud minu nimele ka konjaki ja kohvi.

Valeria jälgis meeste askeldamist huviga, olles kardina märkamatult juba pooleldi eest lükanud. Korraga vaatas üks kolijatest uuesti üles, märkas Valeriat ja lehvitas talle.

“Selle lillepõllu sisse astudes võimendad endas ühte omadust. Millist, seda hakkad tundma kolme päeva pärast,” naeratab Camille sõbralikult.

Parem siis juba mitte lemmikut võtta, kui peab tema ninaesise mingist suvalisest toidupoest ostma. Ühe kaubamaja peale on Enrico eriti kuri, ta ei ütle, millise.

Mari ei pidanud selleks palju tegema, et poiss välja näha, sest ta oli välimuselt üsna Jüri – kõhn kehaehitus, millel naiselikke kumarusi nappis, poisipea ja õrn vuntsiude ülahuulel.

Ta on kahe näoga naine, kes astub kord aeglaselt ja venivalt, siis jooksuga kui laps, sandaalid käes, sest liiv on kõige pehmem just palja talla all.

Ta kuuleb kõlinat, keegi on uksest sisse astumas. Kas taas üks pensionär, kellele on vaja sooja pesu välja otsida?

Kunagi unistasid sa põgenemisest. Nüüd oled sa koos minuga. Kadunud.

Marta silmanurgast rajas endale teed üks pisar, mis vaikselt mööda põske alla valgus. Siis tuli ka teine. Ja kolmas.