Žanr: Jutud

Siin on novellide, miniatuuride, romaanikatkendite ja muu lühiproosa kodu.

Miks pidin ma just nüüd tööle minema: sügisel? Kõige ebasoodsamal ajal, mil enamik vabu päevi selles aastas läbi?
Fjodor nägi läbi suitsuvine pöörlevat ruletilauda ja taipas, et see ei olnud sünkroonis laes keerleva suure ventilaatoriga. Ka tema taskus olev rahapakk ei tahtnud kuidagi olla sünkroonis õllekruusidega, mida ta enda ümber nägi.
Mihkel tõenäoliselt ei adunud siis veel, kui väga ta Laurast päriselt sisse võetud oli. Alanud suvi tõotas tulla eelmistest kuumem nii mõneski mõttes ning Mihkel haistis seda võimalust juba kaugelt.
Oma abikaasa uue töökaaslase sotsiaalmeediavoogu leida polnud raske. Või mis uus ta nii väga enam oli, pool aastat juba.
Mare tuli koju ja teatas mehele, kelle nimi on Uku, et täna on number viie päev.
“Mis on üllatus?” küsisin mina. “Või kes?” vastas Jaanika kelmikalt ja sidus salli üle mu silmade. Sidus mu käed tooli külge. Sidus mu jalad tooli külge.
Vanaisa mahutab end Alma kõrvale. „Alma, kas sa ka tead, kes kosilane on?“ Alma raputab pead.
“Nii, Ants, meie läheme nüüd täna õhtul sinuga ooperisse,” teatas Maimu esimese asjana kärtsakalt, kui oli üle välisukse tuppa astunud.
Tauno tahtis tunda end korraks elusana, mitte tühjaks pigistatud kummikotina. Tahtis natuke merel oma unistust püüda, hoolimata ilmast ja täielikust oskamatusest.
Substantsi kummaline värvus tekitas esmalt kahetisi reaktsioone. Oli neid, kes kartsid kohe halvimat, biorünnakut või keemiatehase leket (kuigi läheduses polnud ühtki säärast asutust). Teised aga imetlesid muinasjutulist värvilaiku, mis neid hellalt enda embusesse mässis.
Miks pidin ma just nüüd tööle minema: sügisel? Kõige ebasoodsamal ajal, mil enamik vabu päevi selles aastas läbi?
Fjodor nägi läbi suitsuvine pöörlevat ruletilauda ja taipas, et see ei olnud sünkroonis laes keerleva suure ventilaatoriga. Ka tema taskus olev rahapakk ei tahtnud kuidagi olla sünkroonis õllekruusidega, mida ta enda ümber nägi.
Mihkel tõenäoliselt ei adunud siis veel, kui väga ta Laurast päriselt sisse võetud oli. Alanud suvi tõotas tulla eelmistest kuumem nii mõneski mõttes ning Mihkel haistis seda võimalust juba kaugelt.
Oma abikaasa uue töökaaslase sotsiaalmeediavoogu leida polnud raske. Või mis uus ta nii väga enam oli, pool aastat juba.
Mare tuli koju ja teatas mehele, kelle nimi on Uku, et täna on number viie päev.
"Mis on üllatus?" küsisin mina. "Või kes?" vastas Jaanika kelmikalt ja sidus salli üle mu silmade. Sidus mu käed tooli külge. Sidus mu jalad tooli külge.
Vanaisa mahutab end Alma kõrvale. „Alma, kas sa ka tead, kes kosilane on?“ Alma raputab pead.
"Nii, Ants, meie läheme nüüd täna õhtul sinuga ooperisse," teatas Maimu esimese asjana kärtsakalt, kui oli üle välisukse tuppa astunud.
Tauno tahtis tunda end korraks elusana, mitte tühjaks pigistatud kummikotina. Tahtis natuke merel oma unistust püüda, hoolimata ilmast ja täielikust oskamatusest.
Substantsi kummaline värvus tekitas esmalt kahetisi reaktsioone. Oli neid, kes kartsid kohe halvimat, biorünnakut või keemiatehase leket (kuigi läheduses polnud ühtki säärast asutust). Teised aga imetlesid muinasjutulist värvilaiku, mis neid hellalt enda embusesse mässis.