Žanr: Jutud

Siin on novellide, miniatuuride, romaanikatkendite ja muu lühiproosa kodu.

Mare tuli koju ja teatas mehele, kelle nimi on Uku, et täna on number viie päev.
"Mis on üllatus?" küsisin mina. "Või kes?" vastas Jaanika kelmikalt ja sidus salli üle mu silmade. Sidus mu käed tooli külge. Sidus mu jalad tooli külge.
Vanaisa mahutab end Alma kõrvale. „Alma, kas sa ka tead, kes kosilane on?“ Alma raputab pead.
"Nii, Ants, meie läheme nüüd täna õhtul sinuga ooperisse," teatas Maimu esimese asjana kärtsakalt, kui oli üle välisukse tuppa astunud.
Tauno tahtis tunda end korraks elusana, mitte tühjaks pigistatud kummikotina. Tahtis natuke merel oma unistust püüda, hoolimata ilmast ja täielikust oskamatusest.
Substantsi kummaline värvus tekitas esmalt kahetisi reaktsioone. Oli neid, kes kartsid kohe halvimat, biorünnakut või keemiatehase leket (kuigi läheduses polnud ühtki säärast asutust). Teised aga imetlesid muinasjutulist värvilaiku, mis neid hellalt enda embusesse mässis.
Samuel tundis ärevust. Helistamine talle ei meeldinud, ta pidi end tükk aega koguma, enne kui julges telefoni järele haarata.
Marina astus imeliselt sooja sügisõhtusse. Märkamatult oli väljas pimedaks läinud, öösinisesse taevasse oli tõusnud täiskuu, sirasid üksikud tähed.
Ta surus kramplikult käe oma rinna vastu ja kuulatas tähelepanelikult. Süda tuksus – ta oli endiselt elus, ja mis veel tähtsam, tema süda polnud lõhkenud, pooleks läinud, purunenud ega eeldatavasti ka jäätunud.