Ray Bradbury
„Võilillevein“
Paradiis, 2023
Tõlkinud Laine Hone
„Ma olen tõepoolest elus!“ tõdeb Douglas Spaudling pärast väikevend Tomiga madistamist, endal näpud mürgeldamisest värisemas ning roostene veremaitse suus. „Varem ma seda ei teadnud, või kui teadsingi, siis ei mäleta!“.[1] Nõnda kõlab Ray Bradbury 1957. aastal esmakordselt päevavalgust näinud romaani „Võilillevein“ 12-aastase peategelase tõdemus. Mõistmine elamisest kui määratust sensatsioonide, avastuste, ilmutuste ja tseremooniate potentsiaalist on järjekorras esimene avastus, mille Douglas võilillekuldse suve jooksul enda märkmikusse talletab ning mis avab poisile mõttemaastiku uued horisondid. „Huvitav, kas kõik inimesed teavad, et nad elavad?“ mõtiskleb Douglas ja suundub suvesse ühes oma märkmikuga, millest kujuneb pikapeale suviste tundmuste album.
Mälestused on oma tundelaengult teinekord binaarsed. Ka mälestused, mis on talletunud positiivsete mälestuste kataloogi, võivad endas kätkeda seismoloogiliselt tajutavat vastuemotsiooni. Mõeldes tagasi oma elu kõige sulnimale suvele, mõtleme paratamatult kordumatule tunnete-tuulete-vete-päikese-ööde sätungile, mis asetab oma külma peopesa meie päikesekuumale otsmikule justkui selleks, et salvida ajahorisontide tagant esile kerkinud fatamorgaanasid. Ka „Võilillevein“ tegeleb taoliste tundmuste dihhotoomiaga. Kaaslinlaste utsitusel klopsib kohalik leidur Leo Auffmann kokku õnnemasina, millesse sisenejad näevad, tunnevad, tajuvad kõike seda, mis neid õnnelikuks teeb. Olgu selleks unistused, mis pole määratud täituma või mälestused möödunud aegadest. Kui leiduri poeg ühel hommikul masinaga salaja tutvust tegi tabas isa end mõtisklemas, et miks küll on poeg nii õnnetu, et tal on masinat tarvis. Samal hetkel pareeris ta selle mõtte eest ning parandas end: „Ei, hoopis õnnelik, aga ta tahab õnne alatiseks kinni hoida.[2]“
Mälestused konservis
Auffmanni õnnemasina eesmärk oli konserveerida mälestused – et neile oleks võimalik alati ligi pääseda. Ometi, ütleb masinast väljunud Auffmanni abikaasa et „ühel tunnil, ühel päeval peame kõik sellest masinast jälle välja tulema ja minema tagasi pesemata nõude ja ülestegemata voodite juurde“. Romaan asetab lugeja ette terve müriaadi igavikulisi küsimusi, mis on küll veidi kulunud, kuid mis tähendab üksnes seda, et neile on palju mõeldud – järelikult oluline. Kui tihti tasub oma meelt ergutada mälestustes sobramisega? Kas õnne on võimalik leida mälestustest? Milleks meile üldse mälestused?
Tihtipeale pole mälestused üksnes mälupildid ajast või kohast. Mälestused võtavad füüsilise kuju esemete näol – või oleks õigem öelda, et sellised esemed on ise kui õnnemasinad, mis käituvad võtmena mälestustemaale. Romaanis ei suuda lapsed uskuda, et ka vanad inimesed on olnud lapsed, et neil on olnud mänguasjad ja muud lastele kuuluvat kribu-krabu. Proua Bentley, silmitsedes pärast lastega vestlemist enda vanu asju, küsib murelikult: „Kas see kõik on tõesti minu oma?“, mille peale kostab jutustaja „või oli see ainult üksikasjalikult läbimõeldud kavalus enese veenmiseks, et tal on olnud minevik? Lõppude lõpuks, kui aeg on möödas, siis on ta läinud. Elatakse ju kogu aeg olevikus.[3]“ Järgmisel hetkel otsustab vanadaam, et soovib olla tänane ise ning mitte enda varasem versioon. Seetõttu otsustab ta enda mälestused loovutada lastele või nendest muul moel vabaneda ning seeläbi õnnest lahti lasta. Kuigi romaan selle küsimusega ei tegele, siis neuroteadlased sooviksid kindlasti uurida proua Bentleyt eesmärgiga teha kindlaks, mis saab inimese oleviku minast, kui mälestustest loobumise kaudu jätta hüvasti oma mineviku minadega. Lisaks minevikupainele lastakse lahti millestki enamast – sellest ajalikkuse tuulest, mis nii oma maruiilide kui ka paitavate suviste briisidega on tahunud inimhinge kordumatuks mosaiigiks.
Suvi, mida olen igatsenud
Kõige säärase lahtilaskmise vastand on romaani peategelane Douglas Spaulding, kelle jaoks on kõige olulisem märkamine ja märgatu mäletamine. Mis suvi see on ilma võililleveini villimiseta, ilma selle tulekerata, mis läbistab keha pärast sõrmkübaratäie võililleveini mekkimist, ilma selle tundeta, et tõmbaks õige käekelleast kruvi välja, keeraks selle tagasi ning jätaks kruvi väljatõmmatud asendisse, ilma pöörleva metalli kolisemiseta, mis markeerib seda, et muru on kasvutempos järgmise käigu sisse lülitanud ning ilma tsikaadide sirinata? Olgugi, et mikrohetked, mõistab poiss, et aja kulgemine just mikrohetkedest koosnebki. Seetõttu oleks rumal alahinnata mikromomentide olulisust ja samal põhjusel on oluline neid ka mäletada – aga niiviisi, et iga hetke eraldi. Ning kui päike on hakanud taevavõlvil käima madalamaid kaari ning kalender näitab üheksanda kuu saabumist, liidab Douglas eelneva kokku vaatamaks millise summa möödasaadetud suvi moodustab.
Seda 1928. aasta suve jääb Douglas alati mäletama, sest sel suvel avastas poiss, et ta elab ning avastas ka seda, et ühel päeval ta sureb. Suve üks olulisemaid saladusi kord juba on see, et nii nagu ta ühel linnulaulust lõkendaval hommikul meid hoovipeal tervitab, ta ühes kuldsete lehtedega järgmisel hetkel hüvastijätuks lehvitab. Kuid suve saladus on ka see, et nende kahe päeva vahele jääb võimalus kogeda sensatsioone, mille toob ühes endaga suvesooja päikese puudutus. „Võilillevein“ on suveromaan par excellence, millesse Ray Bradbury on meisterlikult villinud suve kõige olemuslikumad saladused. Sellist suve olengi ma igatsenud.
[1] Lehekülg 19–20
[2] Lehekülg 87
[3] Lehekülg 113
