Pakin uuesti oma kohvri,
sest välja valinud ma ohvri.
Süda on uudsust täis,
kuidas sellega läheb, eks näis…

Ma nägin võõrast linnas,
kohas, mis on igati hinnas.
Ei vemmelda veri enam teistele,
kananahk temast mõtlemisest ilmub reitele…

London – ma olen tagasi!
Süda puperdab, kuniks ootan pagasit.
Ta on seal, ootab mind,
ma olen kohal, tahtmaks Sind!

Ma mõtlen ümber, olen kõhklev,
minu vastas olev mees – ta lõhkeb!
Armastust, nii ilusat ei saa olla,
jätan kõik, mu süda – las olla!

Nuttes pagen ma tagasi,
unustades oma pagasi.
Kodus lukustan ennast majja
ja vaatan, kuidas vihm langeb ojja.

Ma vaarun ja olen nagu vari,
endale ümber tõmban sari.
Ma lõin haneks
ja mu süda murdus kaheks…

Armastus – see ei ole mäng,
pigem nagu pikk äng!
Ma andsin alla,
pisarad nüüd kõik valla…