teise künka taga nägin ilu
väikest puhast imelikult armast
kandis tuul meid vari oli vilu
ma ei näinud enam iial sarnast

hiiumaa
hingele vahel on kosutust vaja
purjekasadam ja politseimaja

see tüdruk
lilled kasvasid ta seintest läbi
ta mõtles alati, kas miski on päris
kui päris ilmas miski tundub
kes tulnud sealt ei olnud alandlikud
ta joobus maisusest
ja siiski, kapral
see mekkis talle üsna taevalikult

ekstaasid
ma ohkan suveuduks nähtamatut
ripsmeid väljatõmmatuid
katan su pale
sajan tagasi müüridelt
kõike muud kui hallist
alliksaare äng või jüri luuüdivalu
ma kivideks keen
kadunud päevade kütkes
tahutud vanade puude all
kuukumas kukkumas üles