Minu Drakadeemia
Jutustan teile ühe loo! Või tegelikult ma kirjutan teile ühe loo ja palun teil seda heauskselt lugeda. Kui aus olla, siis polegi see niivõrd üks lugu kui kõik see, mida siinkirjutaja tähtaja kukkumise eel meenutada suudab. Kindlasti mitte ei tee siinkirjutaja seda vastu tahtmist, sest inspiratsioon tuli nagu ikka, viimasel hetkel. Kuidas ma Drakadeemiasse sattusin? […]
Minu Drakadeemia
Tere, Mari-Liis! Olen rõõmu ja kurbusega peole tulemas ning kuna teilt tuli nii kena kiri mälestuste kogumise kohta, siis hakkasin minevikku meenutama ja midagi hakkas nagu meenuma ka. Saadan ühe mõttekillu teele. Oli 2007. aasta novembrikuu. Eesti Teatri Agentuuri dramaturgina külastasin Londonit oma elu esimest ja siiani ka ainukest korda, et hoida silma peal uuemal […]
Minu Drakadeemia
Teoreem ime võimalikkuse kohta
Tegelaste sees möllavad pinged, aga väliselt ei toimu nende elus mitte midagi. Miski ei muutu, esialgu.
Deliirne unistamine mürgitab lootuse
Niigi kontsentreeritud Dostojevski samanimelisest lühiromaanist on lavastaja välja puhastanud loo
essentsi ning kõik sõlmpunktid.
Enrico lood
Parem siis juba mitte lemmikut võtta, kui peab tema ninaesise mingist suvalisest toidupoest ostma. Ühe kaubamaja peale on Enrico eriti kuri, ta ei ütle, millise.
Tühermaa
Fotografiska tühjal / tuulisel terrassil / rüüpame kohvitassist / ja arutame KUS / kõik kaasmaalased on
Naine nagu mannekeen
Tänasin ja tahtsin tuppa minna, aga mees peatas mind. „Ee … kuulge, miks teil aias selline imelik suur auk on?“
Kes teeb, see jõuab. Kes tahab, see oskab. Seitse küsimust Mari Rostfeldtile
Krimikriitik Helen Pärk vestles fotograafi Mari Rostfeldtiga tema lavastajadebüüdist Vaino Vahingu ainetel valminud “Näitlejas”.
Mehe puudutus
Iga päev oli ta inspektor Mets, mõrvarühma uurija. Harva juhtus, et oleks võimalust olla lihtsalt Reet. Lihtsalt naine.
